Kohvik Boheem ja 600 krooni veini eest.

Polegi ammu siin muljetanud mõnest söögikohast või põnevast kulinaarsest paigast. Kuna idee kodulähedasest kohvikust, kuhu pühapäeva hommikuti kohvi ja praemune sööma minna, oli meile peaaegu et soovunelmaks siis Kalamajja kolides oli meil hea meel kohvik Boheemi lähedase asukoha üle. Paar korda seda külastanud, jäi kohvikust tore mulje, eriti just söögist. Võib-olla mitte just superkiirest teenindusest aga kuna me tavaliselt väga pirtsakad selles osas ei ole ja hindame kohti pigem ikka söögi kvaliteedi järgi, ei lasknud me sellest end heidutada. Kuid eileõhtune kogemus kahjuks oli nii vilets, et ma lihtsalt ei saa vaiki olla. Ma niiväga tahtsin üdini positiivset vastukaja kirjutada, ausõna!

Kuna tulemas oli iganädalane teisipäevak ehk sõpradega veinitamine ja söömine, tekkis Katil mõte, et läheks istuks vahelduseks hoopis kuskil väljas ja PeZ pakkus välja Boheemi. Mõte tundus hea ning ma broneerisime meile laua.

Kuigi jõudsime kohale kokkulepitud ajaks, siis polnud laud reserveeritud ning oli hõivatud pealekauba. Teenindaja, ärgates oma kokteili tagant, vaatas märkmikusse ning avastas, et oi jah, oligi reserveering. Teatas seejärel meile, et inimesed, kes seal praegu istuvad, teevad väljas suitsu ning me oodaku ukse ees niikaua, kuni nad tulevad ning ta siis ütleb neile, et laud on tegelikult kinni. Huvitav. Aga olgu. Teised külastajad saabusid suitsetamast, kuulsid uudist ning lahkusid, visates meie suunas veel paar sapist märkust.

Istusime lauda, ootasime oma 15-20 minutit, vahepeal jõudsid saabuda sõbrad ning alles siis ilmutas teenindaja ennast koos menüüdega. Saime uuesti oodata umbes sama kaua kuni tellimusi kirja panema tuldi. Tellisime pudeli maja punast ja maja valget veini. Tüdruk ei kõssanudki, et neil pole konkreetset majaveini ning ammugi mitte seda, mis hinnaklassis veini ta meile kavatseb serveerida.

Söök oli hea, selline hubane nagu üks kohvikusöök olla saab. Minu kanapasta oli mahlane ja maitsev, kuigi portsjon oli veidi väikesevõitu aga muidu oli kõigil kõik hästi.

Teenindaja kogu õhtu vältel meie vastu erilist huvi üles ei näidanud, jooke pidime ise leti äärest juurde tellimas käima, kuigi tean, et seal käib asi tegelikult vastupidi. Aga hea küll, ka selle võib andeks anda.

Suurepärane üllatus tabas meid lõpus, kui toodi lauda arved. Nimelt täpsustamata oma veinimarki, oli ta meie eest ise valiku teinud ning toonud meile maja vaat, et kõige kallimad veinid. Olime muidugi osaliselt ka ise süüdi, küsimata, mis väidetav kohviku majavein maksab, kuid leian, et on elementaarne teenindajast külastajat sellest teavitada. Või vähemalt pole ma kokku puutunud siimaani ühtegi sellise teenindajavõi asutusega, kus seda tehtud pole. Seega eeldasime rumalalt, et majavein on üks soodsamatest valikus – kuid mitte Boheemis! Selle peale kõigepealt vihastasin, täna olen lihtsalt veidi solvunud.
Ilmselt ei ole seal kõik teenindajad nii ükskõiksed, kui see kes meile eile sattus, kuid kahju on ikkagi.

Ma kindlasti lähen külastan Boheemi edaspidigi, kuna söögid on seal maitvad ning soodsad, koht on kodu lähedal ning üldine atmosfäär nauditav, kuid teenindus, kahju küll, tahab kõvasti lihvimist.

P.S. Kolm päeva hiljem ehk sain oma väga suureks üllatuseks täna vabandava sms-i kohvik Boheemi nimel, kus selgitati neiu eksimust veini kassast läbi löömisel ning kutsuti mind tagasi ülejäänud rahale järgi.

Röstsalat

See on üks äärmiselt õnnestunud leid GoodFoodi veebist. Esialgu ei tundu see retsept midagi erilist olevat, kuid maitsed sobivad nii üllatavalt hästi kokku, et seda lihtsalt peab uuesti ja uuesti tegema. Muidugi ma muutsin originaali veidi sest siin elavale karnivoorile tundub mõeldamatu süüa midagi, mis ei sisalda liha.

4-5 kanakintsu
1 purk kikerherneid
1 punane sbul
1 keskmine suvikõrvits
100 gr kirsstomateid
5-7 spl fetajuustu
värsket murulauku
oliiviõli
soola-musta pipart
laimimahla

Maitsesta kanakoivad oliiviõli, soola ja pipraga ning küpseta neid ahjus keskmisel kuumusel umbes 30 min. Lisa viilutatud sibul, suvikõrvits, terved kirsstomatid ja nõrutatud kikerherned. Puista ka neile veidi soola ning laimimahla, rösti ahjus veel umbes 30 min. Serveeri fetatükkidega ja murulauguga ülepuistatult.

Ideaalne tööpäeva õhtusöök ja eriti sobiv neile kellele maitsevad kikerherneid ka muudmoodi kui hummusena.

Maapähklivõiküpsised

Tegemist on Angeelika Kangi retseptiga eelmise nädala Ekspressist. Ma pole ammu ajalehest midagi välja lõiganud aga seda retsepti nähes haarasin kohe kääride järgi.

5 dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
1 tl soodat
0,5 tl soola
2,5 dl maapähklivõid
2,5 dl siirupit
100 gr võid

Sega ühes kausis kuivained ja teises kausis maapähklivõi, siirup ja toasoe või. Vala kuivainete segu teisele segule juurde ja sega ühtlaseks. Hoia tainast 30 min külmkapis. Soojenda ahi 180℃ni ning vormi taignast pallikesed, mis pannil suru kahvliga lapikuks. Küpseta umbes 10 min.

Need on head muredad ja natuke suulakke hakkavad küpsised, mida kuivalt üle nelja tüki ei nosi, klaas piima tuleb kõrvale võtta või siis saabki end lihtsamini korrale kutsuda. Maapähklivõi armastajale jah, lisaboonusena meeldib mulle õrn karamelline maitse.

Laupäevane õhtusöök

Oli tore vaikne laupäevane õhtu, ma ei viitsinud söögiga üleliia vaeva näha ja tahtsin lihtsalt midagi head, lihtsalt. Juhtus nii, et said valmis ilmselt ühed parimad ahjukartulid ever. Neid oli vähe ja nad olid nii lõpmata hõrgud ja suussulavad, et võttis täiesti tummaks.

pudrukartuleid, sõltuvalt sööjate arvust (mul 4 keskmist)
4-5 spl oliiviõli
1 spl hakitud tilli
2 tl balsamiäädikat
soola
(suurenda kõiki määrde koguseid, kui teed rohkem kui 4-5 kartulit)

Koori kartulid, lõika sektoriteks ja keeda soolases vees umbes 5-7 min. Kurna ja pintselda üleni õliseguga ning küpseta 200℃ ahjus 45-55 min.

Kõrvale tasub mainimist ära ka mahlane pestokana, mille tegemine on lihtsus ise: pesed kana, hõõrud soola ja pestoga sisse ning küpsetad ahjus vähemalt 1,5 tundi.

Kartulid olid pealt äärmiselt krõmpsud ja sees sulavalt pehmed, ma ei uskunud algul, et nad nii head on. Ausalt. Ja see kana, mmm... Ideaalne laupäevane õhtusöök.

Karjusepirukas

Ka selle lihtsa roa tegemine oli esmakordne. Ja kartulipdru tegemine... kas just unustatud (sest kartulipudru tegemise kohta käib sama jutt mis jalgrattasõidu) aga kindlasti väga ammune tegemine. Ja selle maitsmine... ütles mulle kohe, et need bistrookad-sööklad küll päris kartulitest püreed ei serveeri.

umbes kilojagu häid pudrukartuleid
1,5 dl piima
1 spl võid
500 gr hakkliha (parim oleks lamba, sobib ka segu või sea)
2 sibulat
2 keskmist porgandit
100 gr rohelisi herneid
2 spl tomatipüreed
3 spl Worchesteri kastet
300-400 ml puljongit
veidi riivitud juustu
soola, musta pipart

Koori kartulid ja pane keema. Haki sibul ja porgand, prae pannil vähese võiga umbes 5 min, lisa hakkliha. Pruunista see, lisa tomatipüree ja Worchesteri kaste. Lisa puljong ja sega, maitsesta soola ja pipraga ja lase segul madal tulel haududa umbes 20 min. 5 min enne tulelt võtmist lisa herned.
Vahepeal valmista kartulipüree - kurna kartulid, lisa sorts piima, soola ja veidi võid ja tambi puruks ning klopi kohevaks.
Soojenda ahi 200℃-ni. Pane lihasegu ahjuvormi põhja, säti peale kartulipüree ja riputa kõige peale veidi riivitud juustu. Küpseta umbes 20-25 min või kuni vorm muutub kenasti kuldpruuniks.

Pole vaja vist mainidagi, et tegemist on tõeliselt tõsise kõhutäiega, kindlasti kandideerib pohmapeletaja kategoorias. Kuigi siis oleks see midugi mõistlik ette valmistada, sest peale veidikest seismist maitseb see vähemalt sama hästi kui värskelt. Ligihiilivat kevadet ei meenuta ta küll mitte kuskilt otsast aga kui soov selle järgi on, tuleb hoopis natuke köögiakent paotada ja veidi värsket õhku sisse lasta. Natuke nagu juba meenutab ... või ei?